Up in the air (2009)

Produtsent:

Jason Reitman

Stsenaristid:

Jason Reitman
Sheldon Turner
Walter Kim (Novell)

Osatäitjad:
George Clooney – Ryan Bingham

Vera Farmiga – Alex Goran

Anna Kendrick – Natalie Keener

Jason Bateman – Craig Gregory

Kui ma vaatasin esmakordselt oscarite parima filmi nominente siis pidin häbenedes tunnistama, et ma ei teadnud suurem osa neist filmides ning ilmselt ainult kahte olin näinud. Seetõttu võtsin eile ka endale teatud määral eesmärgiks kõik seal nimekirjas olevad filmid ära vaadata ja alustasin ma filmist “Up in the air”.

Geroge Clooney tegelaskuju on selles filmis see inimene, keda teised firmad palkavad oma töötajate vallandamiseks. Ta on vana, aga tema meetodid on see eest hästi välja kujunenud ning ta suudab iga inimesega kontakti luua. Ta lendab aastas oma 300 tuhat miili ning ei peatu kuskil kauem kui tal tarvis on. Kogu tema elu on pakitud tema kohvrisse, hetkeni kui tema firma otsustab kõik töötajad maa külge ‘aheldada’. Nimelt üks firma uutest töötajatest pakub välja võimaluse vallandada inimesi interneti teel. Clooney ei ole aga nõus oma elurütmi muutma ning võtab endale eesmärgiks näidata noorele naisele, et interneti teel kannatab vallandamise kvaliteet märgatavalt. Sellest väiksest tõestamisest saab aga Clooney eneseavastamis retk.

Alguses suhtusin ma sellesse filmi väga suure eelarvamusega, kuna olin just lõpetanud kitsevahtijate filmi vaatamise, mis oli..eks ta midagi oli. Head muljet see mulle ei jätnud. Kuid kõigest hoolimata suutis see film mind üllatada (pole ilmselt ime, et ta parima filmi kategoorias Oscaritel kandideeris). Kõigest hoolimata on Clooney’le jäänud külge see ‘tola’ märk otsaette, mis juba ainuüksi ei suuda mind panna teda tõsiselt võtma. Tal justkui on loll komme iga 5 aasta tagant teha üks eriti loll film, millega ehk keegi tema nimega raha  saab sisse kasseerida.

See pole aga selline film. See on hea.

Clooney võime näidelda välja just seda isikut, kes keeldub nägemast seda, mida kõik tema pere liikmed on talle justkui nina alla hõõrumas kukub hästi välja. Teisisõnu, ta suudab näidelda ning välja paista kui täiesti normaalne ning tunnetega inimene. Täpselt nagu igaüks meist. Väljast ilus, muretu ning noor kuid tegelikkuses vana, sõltuv ning täis probleeme.

Kuid kui te olete näinud filme “Cruel Intentions” ja “Thank you for smoking” siis teil on juba väike ettekujutus milline see film saab olema. Kui aga mitte, siis soovitan teil see ära kaeda.

Huvitava nüansina on filmi sisse toodud vallandamine. Taustaks aga majanduskriis ning suur vallandamiste laine.

Rating: 12/15

Trailer:

Whip it (2009)

Produtsent:

Drew Barrymore

Stsenaristid:

Shauna Cross (stsenaarium)
Shauna Cross (novell)

Osatäitjad:
Sarah Habel – Corbi
Ellen Page – Bliss Cavendar
Shannon Eagen – Amber
Marcia Gay Harden – Brooke Cavendar
Edward Austin Austin – Pageant Coordinator
Mary Callaghan Lynch – Val

Arvamus:

‘Whip it’ algab kui tavaline tiineka film, kus peategelanna Ellen Page on kihlveo peale oma juuksed siniseks värvinud olgugi, et ta peab mõnekümne minuti pärast lavale iludusvõistulse jaoks paar rida lausuma. Standard puberteediea rebel käitumine.

Perekond millesse noor neiu on sündinud kujutab endast väikest (aga ka tavalist) disfunktsionaalset peret. Isa on õllekõhuga spordifänn, kes ei julge oma abikaasaga tõsistel teemadel rääkida, kartes tema mulli lõhkuda. Ema üritab oma unistusi läbi oma tütarde ellu äratada, seejuures pidades just oma nooremat tütart justkui pere ainukeseks lapseks. Ning siis on Ellen Page, kes ei taha olla kõike seda, mida ema sooviks. Tema tahab olla omamoodi ning teha just seda, mis talle meeldiks. Ta küll ei tea mis see on, aga kindlasti ei ole selleks iludusvõistlused.

Ühel poeretkel leiab ta aga flyeri ning sealt saab alguse tee rollerderby ning jalust pühkiva armastuse maailma.

Sellel filmil on juba algusest peale väike tiineka filmi maitse juures olgugi, et filmi fookus hüppab ühelt teemalt teisele olemata kordagi midagi kindlat. See haarab endasse kõike ning seob need teemad ühte. Veidral kombel (olgugi, et tegu on päris ühelt emotsioonilt teisele hüppava filmiga) ei ole kordagi soovi mul seda filmi edasi kerida (ja mõistke, see tunne on mul päris paljude filmide puhul).

Kui täiesti aus olla siis on natuke keeruline selle filmi kohta midagi rääkida, sest mingeid erilisi emotsioone see minus ei tekitanud. Pigem vaataks ma seda filmi ajaviitena kui aga eesmärgipäraselt , sest kindlasti ei leia te siit midagi erilist nagu seda leiab teistes Ellen Page’i filmides – Hard Candy (2005) ja Juno (2007).

Omapärast külge on natukene küll selel filmi juures näha. See hetk kuidas 17 aastane tüdruk mõistab, et ta on sattunud üksikemade ning elu hammasrataste vahele jäänud inimeste maailma. Ning sel hetkel ta mõistab, et tegu ei olegi nii glamuurse maailmaga kui ta arvas.

Kõigele sellele aitab ilusti kaasa filmi suurepärane soundtrack, mis on teema, stiili ning ajastukohane. Rohkem kui kord tuli mulle pähe, et seda filmi sobiks ka väga ilusti saatma ka Joy Divison. Oleks olnud kasvõi üks Joy Divisoni lugu siis ma oleks veel rohkem õnnelikum olnud, kuid ma jäin sellegagi rahule.

Ma ootasin selle filmi puhul tegelikult palju rohkemat aga see mis mulle filmi lõpuks kätte jäi oli ka täitsa hea.

Rating: 9/15

Trailer: